16. oktoobril 2005 toimuvad Eestis kohalike omavalitsuste valimised. Kohalike probleemide lahendamiseks ja seeläbi rahva elujärje parandamiseks on omavalitsustel küllaltki arvestatav võimutäius. Seda peab oskama kasutada nende inimeste hüvanguks, kes antud omavalitsuse piires elavad, ja loomulikult, inimestel endil peab olema seaduslik õigus selle „kodu” korraldamisel osaleda vastavalt oma paremale äranägemisele.
Aja jooksul, mis on möödunud eelmistest valimistest, on Eesti poliitilisel maastikul toimunud hämmastavad muutused, millised väljenduvad eeskätt elanikkonna usalduse pretsedenditu kadumisega Eestit viimastel aastatel valitsenud parteide vastu. Isegi Eesti Vabariigi president A. Rüütel oma iga-aastases uueaasta pöördumises oli sunnitud konstateerima poliitilise kriisi eksisteerimist, mis on tekkinud juhtivate poliitikute ja nende parteide skandaalsete tegude tagajärjel. Arvukad korruptsiooni, poliitiliste vandenõude ja liitlaste reetmise faktid on saanud Eesti poliitilise tegelikkuse normiks. Määramised kõrgetele ametikohtadele toimuvad tavaliselt mitte kompetentsuse ja professionaalsuse järgi, vaid „parteibossidega” hea läbisaamise ja nende ustava teenimise alusel.
Kui avalik õiglustunne tuleb õiguse ja õigluse eristamisega suhteliselt hästi toime, siis valitsus ning juhtivate parteide ladvikud ei taha sellega kuidagi hakkama saada. Kinnitatakse kõige kõrgemal tasemel, et lugevat ainult seaduse sätete täitmine, seaduse eetiline mõte ega rahva õiglustunne ei lugevat midagi. Ikka ja jälle korrutatakse, et seadusi polevat ju otseselt rikutud! Aga seaduste nii- või naasugune tõlgendamine tähendab seaduste valikulist kohaldamist neidsamu seadusi loonud võimukandjate ja rahva jaoks. Kuna ühiskonna valulävi hinnangute andmisel valitseva ladviku lakkamatutele sigadustele on hoopis kõrgem valitsuse enda omast, siis peaks vähemalt valitsuse hinnang oma liikmete poolt toimepandud võimu kuritarvitamiste suhtes olema hoopis sügavama sisuga kui pelgalt seaduste juriidiliste paragrahvide järgimine. Rahvas nõuab hinnangulist hukkamõistu eeskätt moraali ja eetika vallas, nende mõistete eiramine teeb inimeste õiglustundele haiget.
Kui võimulolijate moraalsed hinnangud langeksid kokku avaliku õiglustundega, võiks selline ühiskond üksmeeles eksisteerida. Eestis on need mõisted kahjuks diametraalselt lahknenud ja selles peitub oht demokraatiale ning Eesti riigi jätkusuutlikkusele. See pole lihtsalt poliitikute võõrandumine rahvast, see on reaalselt eksisteeriv usalduse kriis! Ikka ja jälle kerkib küsimus: kas õigusriik toimib? Kas riigi institutsioonid suudavad selliselt jätkates ühiskonda ja riiki kaitsta?
Aatelised inimesed lahkuvad üksteise järel valitsusest, Riigikogust, erakondadest (Ü. Vooglaid, R. Taagepera, J. Jõerüüt jt.), sest normaalse inimliku valulävega pole nende jätkamine seal võimalik.
Mõned väljavõtted Jaak Jõerüüdi lahkumisavaldusest ja intervjuudest:
„Poliitikas vohava viha, labasuse ja vastuseta korruptsioonisüüdistuste taustal ei jätku mul enam jõudu valitsuses edasi töötada”.
„Mind häirib väga, kui poliitika- ja ärimaailma huvid lähevad nii sõlme, et selgeid vastuseid pole enam kellelgi, nii et õhku jäävad vaid suured korruptiivsuskahtlused ning valitseb mahavaikimise vaim”.
„Ma elan südames läbi mõndagi sellest, mis võõrutab praegu rahvast võimust ja võimu rahvast, ja see teeb mulle suurt muret”.
„Eestis pole aru saadud, et kusagilt läheb poliitilise võitluse piir. Tahaksin ärgitada inimesi teistmoodi mõtlema”.
Häirekella löövad ka paljud teised Eesti tuntud intellektuaalid.
Peeter Olesk: „Oleme lasknud oma õigusriigi triivima!”
Mihkel Mutt: „Nii nagu kogu Euroopa tasakesi ja kaunilt hääbub, hääbub tegelikult ka Eesti”.
Karmid, kuid kahjuks reaalsed ning suure südamevaluga lausutud sõnad.
Tõepoolest, kui me tahame riigina ja rahvana püsima jääda, peame muutma oma mõttemaailma ja hoiakuid, nii riik tervikuna, avalik arvamus kui ka igaüks meist.
Kui reakodanikuna esitada endale küsimus, milline on Riigikogu, vabariigi valitsus ja Tallinna linnavalitsus kogu iseseisvusaja jooksul tegelenud (peale endile privileegide loomise ja materiaalsete väärtuste kantimise, rahvale kuuluva vara mahasahkerdamise jms.), siis on positiivset sõelale jäämas väga vähe. See-eest rahva elujärge halvendavat, riigi mainet ja jätkusuutlikkust kahjustavat, rahvusliku tootmise potentsiaali vähendavat ja riigis sisepingeid õhutavaid näiteid on kuhjaga. Nimetame ainult mõned neist:
Seda nimekirja võiks lõpmatult jätkata.
Parteide ja erakondade põhimõtted ja poliitilised platvormid on nivelleerunud paljude poliitikute lakkamatute ülejooksmistega ühest parteist teise isiklike materiaalsete huvide rahuldamise eesmärgil. Sellistes tingimustes ei saa juttugi olla enne valimisi antud lubaduste täitmisest, kõnelemata valijate tahte esindamisest omavalitsustes või Riigikogus.
Peame avameelselt tõdema, et Eesti vajab poliitiliste parteide ja neid juhtivate „elukutseliste poliitikute” väljavahetamist. Vaja on uut suhtumist, riigimehelikku ausust ja vastutustunnet, rahvale jätkusuutlikkust tagavat uut poliitilist kurssi, mille võib anda ainult uus sündiv poliitikavaba jõud. Me oleme kindlad, et eelseisvad kohalike omavalitsuste valimised annavad ühiskonnale võimaluse selliseks uuenduseks, kui annate oma hääle vabade kodanike poolt loodud parteivälise valimisliidu „Kodanikuinitsiatiiv – Valimised 2005” kandidaatide poolt.
Valimisliit „Kodanikuinitsiatiiv” on tõepoolest kodanike initsiatiivil loodud ühendus, mis koosneb oma kodulinna patriootidest, kes valutavad südant ja tunnevad vastutust Tallinna elu korraldamise pärast, püüdes panna piiri võimutsevate parteide ja erakondade omavolile ning pöörata linna elu korraldajate tegevus näoga rahva eluliste vajaduste rahuldamise poole.
Me ei varja oma soovi, tugeva meeskonnaga valimistel osaledes, pääseda kohaliku omavalitsuse juhtimise juurde, sest ainult reaalne osalus võimustruktuuride töös võimaldab valimisliidul oma programmis püstitatud eesmärke täita.
„Kodanikuinitsiatiiv” – see on:
Meie sooviks on muuta Eesti pealinn võrdsete võimalustega koduks kõigile tema elanikele olenemata nende keelest ja staatusest, et kõigil oleksid ühesugused õigused tööle, tervishoiule, haridusele, oma kultuuri- ja keeletraditsioonide säilitamisele ning osavõtule kõige selle tagamise korraldamisest.
Kui enamik meie hulgast ei tegelegi otseselt poliitikaga, siis poliitika sellele vaatamata ometigi tegeleb kõigiga meist – see postulaat kehtib kogu oma hiilguses ka Eestis. Meie poliitiline süsteem on poliitikute poolt oma võimu põlistamiseks selliselt paika pandud, et isegi kui mitte keegi meist ei läheks valima, 63 linna volikogu liiget saavad ikkagi „valituks”. Ja need kohad lähevad jälle lõbusalt nendele, keda me juba ammu enam ei usalda ning kes hakkavad linna elu korraldama oma isiklikes huvides, mitte meie soove arvestades.
Kas TEIE olete valmis jälle neile seda lõbu lubama? Kas TE tõesti tahate, et teie ja teie laste tulevikku määraksid inimesed, keda te pole selleks valinud ja kellel puudub rahva enamiku mandaat? MEIE EI TAHA SEDA! Me tahame Eesti poliitika seada uuesti normaalsetele rööbastele! Seepärast teeme teile ettepaneku mitte anda linna juhtimist inimeste kätte, kelle vastu teil usaldus puudub!
Toetage meie kodanike liitu, mis on vaba poliitilistest ambitsioonidest, tehke sellest OMA UUS JÕUD, milline oma esindajate kaudu, keda te valite, annab poliitikale tagasi usaldusväärsuse, riigimehelikkuse, moraali ja inimväärikuse!
Valter Sääsk
Tallinna Kesklinna valimisringkonna kandidaat nr. 300, Valimisliidu „Kodanikuinitsiatiiv – Valimised 2005” Tallinna linnapea kandidaat