N Liidu lagunemise järel tulid kommunistlikust diktatuurist vabanenud maades esimese kevadise vasikavaimustusega võimule liberaalselt ja rahvuslikult meelestatud noored tulipead, kes kannustatuna rahva enamiku ennatlikust toetusest ja iseenda populismist, lõhkusid lühikese ajaga maha vanema põlvkonna poolt rajatud tootmisvõimsused, sandistasid põllumajanduse, keerasid segi sotsiaalhoolduse, tervishoiu ja hariduse.
Tundus, nagu valaksid nad viha välja okupatsiooni ajal loodud majandusüksustele ja riiklikele struktuuridele. Äkki oli nii neil kui madalama valulävega inimestel kõik lubatud – lühikese ajaga rüüstati tootmishooned, ülikallid seadmed ja materjalid viidi poolmuidu vanarauaks, farmide tõukarjad jagati laiali või viidi tapamajja.
Joobumus iseenda ootamatult ja teenimatult sülle langenud võimust ja võimalustest oli nii suur, et jalge alla tallati seadused, eetika ja elementaarne inimlik korralikkus. Võimust võttis kõige ehedam röövkapitalism, kus kõik vahendid osutusid kõlbulikuks. Algas võidujooks magusamatele paladele, kasulikele riiklikele ametikohtadele, võtmepositsioonidele.
Kui oli juba küllalt lõhutud ja endale krahmatud, hakati seda rahva meelepaha leevendamiseks ja läänemaailma lepitamiseks nimetama liberaalseks majandusmudeliks ja parempoolseks maailmavaateks.
Lühikese ajaga oli kogu rahvuslikust rikkusest peaaegu pool koondunud mõne protsendi võimuloleva eliidi kätte, kes omakorda selle võimu põlistamiseks suunasid raha ja rikkuste voogusid neile soovitud suundades. Muutus väga kasulikuks olla „rikaste ja ilusate” esindaja, avalikkuse jaoks aga liberaalse majandusmudeli tulihingeline toetaja ja parempoolse maailmavaate esindaja.
Loosungi „Meil on täielik demokraatia ja vabadus” all hakkas realiseeruma ameerikalik mõttelaad: catch as catch can – haara sealt kus saad, sest igaüks on ise oma õnne sepp.
Üksteise järel varisesid ühiskonna alustoed – heaperemehelik suhtumine rahva ühisvarasse, võimulolijate riigimehelik mõttelaad ja hoolitsus riigi ning rahva heaolu ja jätkusuutlikkuse pärast –, iseenda hooleks jäid maaelanikud, lapsed, haridus, tervishoid, sotsiaalhooldus. Vaheldumisi võimu juures olles müüsid ja kantisid „liberaalid” hoolimatult rahva vara sagedasti naeruväärse hinnaga nii omadele kui võõrastele, sealhulgas ka strateegilise tähtsusega objekte. Iga võimulolija püüdis kiiresti midagi müüa või kantida, enne kui ta järgmise üritaja poolt võimult tõrjutakse.
Kui suuremal osal elanikest hakkasid tekkima probleemid igapäevase leiva, sotsiaalhoolduse, arstiabi ja haridusega, siis tembeldati nad otsekohe saamatuteks, luuseriteks, asotsiaalideks.
Väikeste variatsioonidega toimus peaaegu kõik sama skeemi järgi enamikus N Liidu diktatuuri alt vabanenud riikides.
Kuid igale peole järgneb pohmell. Polariseerumine rikaste ja vaeste vahel suurenes sedavõrd, et hakkas süvenema arusaamine, et ilma sotsiaalprogrammide ja rahva jätkusuutlikkuseta ei ole ühelgi riigil tulevikku.
Seda lihtsat tõsiasja taibati suhteliselt kiiresti Ida-Euroopa maades ja enamikus neist tulid vasakpoolsed võimule juba 90-ndate keskel, suutes lepitada võimutsevat liberalismi (loe: tekkinud uusrikaste klassi) rahva enamiku õiglustundega ning sellega ära hoida rasket legitiimsuse kriisi.
Eestis on see kriis võtnud enneolematu ulatuse. Olukorras, kus võimulolevate parteide ladviku poolt on ammu loobutud elementaarse seaduslikkuse säilitamisest, krahmates endile järjest uusi ja uusi rikkusi ning privileege, süveneb katastroofiliselt võimulolijate ja rahva võõrandumine teineteisest.
Vähe sellest, et kolmandik eestimaalasi ja peaaegu pool tallinlastest on jäetud ilma võimalusest kaasa rääkida riigi ja linna eluliste küsimuste üle otsustamise õigusest, ka valdaval osal põliseestlastest puudub praktiliselt võimalus kogu võimutäiuse usurpeerinud ladviku asendamiseks aateliste ning riigi huve arvestavate inimestega. Liialt tugevalt on valitsevate erakondade eliit end ümbritsenud korporatiivse ringkäendusega ja seaduste ning riigieelarve vahenditega põlistanud oma võimu.
Kuid saab üha selgemaks, et paremliberaalsel valitsemismeetodil ilma vasakpoolsuseta ei ole tulevikku. Liiga ilmne on „liberaalide” küüniline omakasupüüd ja sotsiaalsete tagatiste puudumine massidel. Parempoolne võim võib püsida ainult kõige räigemale autoritaarsusele toetudes, massimeedia abil teostatava ajupesu ja bluffimisega oma murest eestimaalaste tuleviku pärast.
Helgemad pead võimuparteide ladvikus on reaalselt taibanud ohtu, mida liberaalse parempoolse kursiga jätkamine endas kätkeb. Rein Taagepera näeb aatelise riigimehena selles eelkõige ohtu Eesti riigi ja rahva kestmajäämisele juba lähitulevikus, kui ei suudeta muuta seda hukatuslikku kurssi. On täiesti mõistetav tema otsus käituda Tarass Bulbana, kes mäletatavasti oma poja maailmavaateliste erimeelsuste pärast maha laskis.
Ainult sellised väga ekstreemsed otsused võivad juhtida rahva tähelepanu reaalsele ohule.
Võimutsev parempoolsus on aga selge ohu märk. Riik ei saa jääda kestma ja inimesed ei saa elada sellises riigis, kus valitseva ladviku mentaliteet süvendab üha enam hukatuslikku hoiakut: ole teistest üle, kellestki hoolimata, nõrgemaid jalge alla tallates, kellega ega millegagi arvestamata, et saada ainult rikkaks ja võimu juurde!
Kui me tahame riigina ja rahvana kestma jääda, peame kõik muutma oma hoiakuid, nii riik, ühiskond, avalik arvamus kui ka igaüks enda omi.
Ja kõigi vahenditega ning kõigi arvel väärtustada lapsi, nagu murelikult kirjutab Maimu Berg.
Eestis on umbes 1% rikkaid, 9% lahedalt elavaid ja 90% vaeseid ning alandatuid. Ausatel valimistel peaksid paratamatult võitma vasakpoolse maailmavaatega erakonnad, sest rahva enamiku põhiväärtused on vasakpoolsed. Seetõttu on oluline, et vasakpoolse maailmavaatega valimisliidud annaksid vastused rahva õigluspüüdele oma programmi ja jõulise sõnumi edastamisega kõigile eestimaalastele, olenemata nende rahvusest või ühiskondlikust positsioonist.
Vasakpoolsus on vajalik kasvõi juba selleks, et lepitada väheseid, kes suutsid endale haarata rohkem kui pea ja jõud kannab, nendega, kes on kõigest ilma jäänud.
Ajalooliselt on eestlased elanud ja töötanud koos paljude teiste rahvaste esindajatega. Väga paljud neist on tõhusalt rikastanud Eesti rahva kultuuri ja ajalugu. Me oleme uhked selle üle, et nad olid valinud Eesti oma elupaigaks ja oleme kannud nende loomingu oma kultuurilukku.
Pinged erinevate rahvusgruppide vahel on tekitatud peaaegu alati poliitikute, mitte rahva enda poolt. Ühegi rahva identiteeti ei ole võimalik muuta ei jõuga ega ka mitte seadusandlikult. See pole õnnestunud ühelgi suurel ega väikesel riigil ei enda sees ega lähedaste naabritega. Alati on see kaasa toonud pingeid, vastasseise, sõdu, vaenu ja verevalamisi. Sama kehtib ka keele kohta. Keel ei ole lihtsalt suhtlemisvahend, tal on tähtis osa rahva identiteedi määratlemisel, oma rahva kultuuri ja traditsioonidesse süüvimisel. Haritud inimene peab väga hästi valdama oma emakeelt, õpitavad keeled ainult laiendavad tema silmaringi. Loomulikult peab vene koolides olema eesti keele süvaõpe, kuid üleminek täielikule eesti keelele peab olema vabatahtlik, toimuma lastevanemate ja hooldekogude taotlusel, mitte sunniviisiliselt.
Arukamad Eesti Vabariigi kodanikud on aru saanud, et poliitilise võitluse jõujooned ei jookse ammu enam erinevate keelekeskkondade vahel. Mõistetakse järjest enam, et Eestimaa tulevik sõltub vastutustundlikust ja arukast riigi juhtimisest, aga mitte erinevate parteide ja erakondade omavahelistest kemplemistest, olgu nad siis eesti- või venekeelsed.
Riigi tulevik sõltub riiklikult väljatöötatud ja läbiviidud laste-, sotsiaal-, noorperede ja muudest majandusprogrammidest, milliste kaugemaks eesmärgiks on selles riigis elavate inimeste jätkusuutlikkuse tagamine ning riigi enda suveräänsuse säilitamine. See eeldab loobumist senisest räigest liberaalsest parempoolsusest ja pöördumist vasakpoolsemate vaadete, s.t. suurema osa elanike vajaduste ja meie tuleviku – laste – väärtustamise poole.
Riigil, mis ei väärtusta lapsi, haridust ja kultuuri ning pöördub ära oma elutöö lõpetanud inimestest, ei ole tulevikku. Ainult tööjõulise elanikkonna konsolideerimises, s.t. lahkhelide ja eriarvamuste leevendamises ja lahendamises erinevate keelekeskkondade vahel, laste väärtustamises, haridusele ja sotsiaalprogrammidele rohelise tee tagamises seisneb jätkusuutliku riigi arengu võti. Eesti jaoks tähendab see kahe erineva keelekeskkonna ühiseid jõupingutusi riigi arenguks ning sellest johtuvalt tulevikku suunatud riiklike programmide realiseerimist.
Valter Sääsk
MTÜ “Eesti Vabadusliikumine” esimees