Meri on eesti rahvast toitnud aastasadu. Eesti kui riigi püsimajäämise üks peamisi potentsiaale on meri. Meri koos Eesti geopoliitilise asendiga on meie rahvuslik rikkus. Tänapäeval ei ole rikkad mitte sugugi ainult need riigid, kellel on palju maavarasid, vaid eeskätt need, kellel on väljapääs merele. Kõige lihtsam viis riigi majandust halvata on sulgeda tema väljapääs merele, halvata meretransport, kalamajandus, lõigata ta ära rannikumere bioressurssidest. Eesti Vabariigi teise iseseisvusaja juhid pole merendust, kalandust ja meretransporti seniajani väärtustanud, valitsustes on puudunud seda ala tundvad spetsialistid ja seetõttu puudub Eestil ka oma merepoliitika. Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni konventsioonid, millistega EV ühines juba 1991-92 aastatel, on siiani EV Põhiseadusele vastavalt ellu rakendamata. Me ei tea siiani isegi seda, kui palju on Eestil territoriaalveega kaetud territooriumi, sest erinevad ametkonnad annavad selle kohta erinevaid andmeid või ei oma neid üldse. Seniajani loetakse EV territooriumi suuruseks kunagise N Liidu atlasest mahakirjutatud 45 226 tuhat ruutkilomeetrit. Siis lõppes liiduvabariigi territoorium teatavasti ülesküntud ja rehitsetud liivaribaga mere ääres. Omamata arusaamist rannikumere tohutust majanduslikust potentsiaalist, on kõik EV valitsused jätnud EV majandustsoonis oleva merepõhja tsiviilkäibest välja. See on senini eikellegimaa, seda ei loeta mandri osaks ning riigi õigused ja kohustused sellele ei ole reguleeritud, kõnelemata mere ressurssidest, millistest peale kasina kalapüügi ei teata suurt midagi.
Eesti lippu kandvate kaubalaevade tonnaaž on vähenenud aastatel 1992-2003 mitu korda, ookeanilaevastik on muutunud olematuks. Balti meres seilavate väikeste kalalaevade arv on hetkel veel 140, kuid vastava eurodirektiivi alusel peame sedagi kogust 1. maiks 2004 vähendama saja laevani. Allesjäänud väheseid kalatöötlemise ettevõtteid ootab sulgemine tooraine ja turu puudumise tõttu. Et tasandada teed Euroopa Liidust imporditavatele kalatoodetele, on EL käinud välja preemia 75 milj. krooni, lisaks 25 milj. eesti maksumaksja raha neile kaluritele, kes hävitavad oma laevad, põletavad püünised ja asuvad õppima uut elukutset. Nagu tavaliselt, teeb EL seda silmakirjaliku hoolitsuse sildi all, nagu oleks vaja kalavarusid Balti meres kaitsta ülepüügi eest. Alates 1992. aastast on EV ülipüüdlikud euromeelsed valitsused, täites Euroliidu salajasi ettekirjutusi, Eesti põllumajanduse, tööstuse ja panganduse kõrval suutnud sandistada ka Eesti kalamajanduse. Teatavasti ei salli loodus tühja kohta. Kalurite poolt püüdmata jäänud kala eesti rannikumeres on tunnistanud nüüdsest enda omaks Eestisse sisserännanud kormoranid. See Eestis viimastel aastatel massiliselt paljunema hakanud ja kalavarusid hävitav pelikan sõi juba 1999. aastal arvutuslikult Väinameres ära sama koguse kalu, mille kalurid ise suutsid välja püüda (kalurid 676 t, kormoranid 602 t, vt. EP 16. aug. 2003). Hiiumaa kaluri Rein Raudsepa hinnangul läheb aga praegu kormoranide saagiks juba 90% Väinamere kalavarudest. “Küsimus on selles, kumba riik kalapüüdjana eelistab, kas võõrlinnuliiki või kalurit, kes makse maksab. Kui viia külast ära kõik noored, sureb küla välja. Kormoran sööb põhiliselt noort kala, tulemus on sama,” arvab elukogenud kalamees. Mureliku meremehe analoogia on väga ilmekas. Eesti võimuparteide ja euroorjalike valitsuste arulageda poliitika tõttu on Eesti avatud kohalikke olusid, tavasid, loodust ja majandust hävitavatele võõrastele. Kui aplad ja käratsevad kormoranid hävitavad merest meie noorkala, määrates sellega rannikumere väljasuremisele, siis libekeelsed euroametnikud ja nendega unisoonis laulvad eesti poliitikud, peibutades Eestimaa noori võltslubaduste ja globaliseeruva Euroopa võimalustega, soosivad sellega nende lahkumist kodumaalt, määrates väljasuremisele kogu riigi ja rahva. Kalavarusid hävitavad kormoranid on siiani kaitstud EV seadustega, Eesti riigi sõltumatust kaitsvad ja Põhiseaduse järgimist nõudvad iseseisvuslased aga tunnistatud peaaegu kurjategijateks, igal juhul “Eesti riigi huve kahjustavateks kibestunud üksiküritajateks”. Igale mõtlemisvõimelisele lugejale peaks selge olema, kes on kes.
Arvutuslikult moodustab EV territoriaalvesi oma praeguse laiusega 12 meremiili (1 meremiil = 1852 m) umbes 26 000 km2 šelfiala. Vastavalt EV Põhiseaduse §2 on EV maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum lahutamatu ja jagamatu tervik. Nagu öeldud, on EV senised valitsused jätnud Eesti riigi tegeliku pindala määramata. Pole ka midagi imestada, sest meie võimurid on mitte ainult rannikumerega, vaid terve Eesti riigiga käinud ringi umbes nii, nagu aastaid tagasi seda joonistas Priit Pärn oma tuntud pilapildis, kus talumees sõnnikuhargiga viskab Eestimaa kaarti meenutavaid larakaid: “Sitta kah!”. Tõepoolest, tükk siia või sinna, mis tähtsust sel on, üks sõnnik puha! Peaasi, kui valitsejate tähtsus ja rikkus suureneks. Juba 1992. aastal püüdis isamaaliitlaste valitsus vähendada meie territoriaalvete laiust soomlaste eeskujul 12-lt meremiililt 4-le meremiilile. Toona õnnestus Eesti nimekate mereteadlaste, geoloogide, poliitikute ja ka allakirjutanu tagasihoidliku abiga seda kuritegu ära hoida. Seda kummastavam oli selle aasta mai algul pressiteadetest lugeda, et eesti euroläbirääkijad olid järjekordse peatüki kiirema sulgemise nimel loobunud EV 12 miili laiusest territoriaalveest ja nõustunud EL-s kehtiva 6 meremiiliga. Isegi juhul, kui meie valitsused ei ole oma rumalusest, saamatusest või saamahimust lähtuvalt šelfiala EV territooriumi juurde arvestanud, kuulub see Põhiseaduse järgi ikkagi EV-le. Territooriumist või selle osast loobumine eeldab kõige vähemasti rahvahääletust. Meie euroläbirääkijad aga on seda teinud kelleltki luba küsimata, salaja, ainsa põhjendusega, et “kuidas me siis saame teisiti, kui Euroliidus on kõigil 6 meremiili”. Nimelt nii vastas mulle majandusminister Meelis Atonen, kellel ma 5.augustil Haapsalu europropaganda bussituuri ajal varrukast kinni sain ja selle küsimuse esitasin. Teisele küsimusele “Aga EV Põhiseadus?” vastas Atonen :”Ärge olge nii pessimist, meil on vaja kindlustada eesti rahvale parem tulevik”. Tõepoolest, helge homse kiirema saabumise nimel oleme pidanud veelgi suuremaid ohvreid tooma! Ja näinud ka selle “õnne” saabumist oma õuele. Siiski peab andma au Atoneni otsekohesusele - vähemalt ta ei hakanud vassima, valetama ega varjama. Hoopis teisiti reageeris minu analoogilisele küsimusele Eesti peamine euroläbirääkija Hendrik Hololei 9. mail rahvusvahelisel konverentsil, kus ta küsimusele küsimusega vastas: “Aga kust te selle võtate? Milline informatsioon teil on?” Vastasin, et see on mõni päev tagasi ajalehtedes ilmunud pressiteade, et EMÜ Nõukogu määruse nr. 3760/92 artikli 6 kolmandas punktis toodud säte, et 1. jaanuarist 2003 on Eesti senise 12 miilise territoriaalmere omamine lõpetatud ja alates astumisest EL-I on see nüüd 6 meremiili. Hololei muutus kiiresti vähivärviliseks, hakkas närviliselt nihelema ja ainuke, mille ta suutis endast välja pigistada, oli: ”Ma ei tea sellest määrusest midagi, pole kunagi kuulnud”. Tuletasin talle siis meelde Mefisto tuntud ütlust “Faustist”, et ”mitteteadmine ei ole argument!” (ignorantia non est argumentum).
Aga ka see on sümptomaatiline. Kui palju kordi on tavakodanikud, ajakirjandus, kahjukannatajad jpt. tabanud valitsuse ja parlamendiliikmeid, riigiametnikke, politseinikke, kohtunikke ja advokaate, erakondade poliitikuid ja muid riigipiruka haukajaid otsestelt vargustelt, ärandamistelt, siseinfo kasutamistelt isikliku kasu saamiseks, otsestelt kuritegudelt, riigivaraga parseldamistelt ja muudelt sigadustelt, kuid eliidi huvide eest seisev ringkaitse on nii tugev, et sellest läbitungimine on võimatu. Asi kas aegub, selles pole kuriteo koosseisu, pole piisavalt asitõendeid või sumbub niisama eliidi näotusse amorfsesse massi. “Pole kunagi kuulnud! Ei mäleta!” – ja asi muutubki olematuks. Samas aga olen mitmel korral olnud tunnistajaks, kui jah-propaganda noored esindajad, kes püüdlikult oma palgamaksjate poolt pähetaotud õppetükke inimeste ees üles ütlevad, et mõne väite kinnituseks tuuakse sellesama Hololei autoriteet: “Hololei ise ütles!” Tõesti võib olla suur autoriteet inimesel, kes riigi ja rahva jaoks elulistest asjadest tema enda haldusalas “pole midagi kuulnud” või peab neid tühisteks. Ilmselt on Hololei taolistele “tegijatele” tühiasi 1/6 Eestimaa territooriumist loobumine, nagunii läheb varsti kõik kogu täiega! Jõuaks ainult ise veel enne seda piisavalt profiiti lõigata. Ja euroisside kintsu kaapides endale Brüsselis pehme maandumine kindlustada.
Kas süüdimatus ongi see märksõna, millega teise iseseisvusaja Eesti valitsused ajalukku lähevad? Kas eesti rahvas peab taolise kliki mahitusel taas loobuma oma vabadusest ja iseseisvusest või on siiski veel olemas võimalus omariiklus ja iseenda otsustusõigus säilitada? Ainus tee selleks on üksmeelselt ja otsustavalt öelda 14. septembri referendumil “EI!” eurohullusele ja panna sellega rahva tugev töömehekäsi ette pehmekäelistele euroludridele, kes tahavad muuta suurema osa rahvast vahetusrahaks oma isikliku kasusaamise nimel.
Valter Sääsk
MTÜ “Eesti Vabadusliikumine” esimees
August 2003