”On s`engage et puis …on voit!”
(Torma lahingusse, eks siis näe, mis saab)
Napoleon
ALGUS-STSEEN
Poolsada pead ja sada jalga
kuulsat kontsertmatka algas
taaralinnast Tallinnast,
kevad-talvest jahedast.
Seltskond see on “Helitron”,
kel Pariisi küllakutse on.
Vaim on valmis, hääled trammis:
laulma peame Notre-Dame`is!
Koori veteranid, staarid,
mõned perekonnapaarid,
kooriliikmed eks- ja au-,
et valjemini kõlaks laul.
Arvu täiteks veel on mõni,
kes tundmatuks on jäänud seni…
Kotid, kompsud, suured säkid,
toidumoon ja nikid-näkid.
Supp on kuubikus või pakis,
vaakumkiles sink ja makid,
kartul jahvat`ud kui tolm,
mis pudruks valmis üks-kaks-kolm!
Ei esteetikale panda rõhku,
kui korras hoida vaja kõhtu.
Selleks puhuks oleks hea
sul kaasas lihtne kapsapea.
Rahvariided kotis koos,
et lauldes oleks uhkem poos.
Kaasas talve-, suveriided:
sest ilmajaama kaudsed viited
Pariisis luban`d soojalainet.
Ei kahjustaks ju see me mainet,
kui talveriideist kooriks lahti,
kotti topiks salamahti
ja kuskil Reims-Pariisi liinil
tõmbaks jalga me bikiinid.
Ei keegi ole mures, vaevas:
bussis me kui Noalaevas,
paarikaupa Sääski, Kulle
ja leidub teisigi veel hulle,
kes, halvaks siis kui läheks lugu,
ikka jätkaks inimsugu…
PISSI-STSEEN
On bussi keskel püha paik,
kus palverännak kestab
ja jutul juures pissi maik,
ka siis, kui suu sest vestab.
Lahendus seal ootab sees,
kel vajadus või tuhud.
Nii erutavalt silme ees
mõned mügerad ja muhud.
Kui täis on bussi pissipott,
peab hädast ait`ma Poola zlott!
Kus on see armas “veceja”,
sa meie vaeva leevenda.
Juhtub ka, et metsa vahel
buss pissimiseks peatub.
Siin- ja sealpool teed on ahel,
kus keegi pole veatu.
On algul naised häbelikud:
pardon, so sorry, excuse me!
Varsti kõik on ühed sikud –
ah, seljad koos, eks pissime!
BUSSI MAGAMIS-STSEEN
Magamiseks ruum on kasin,
ei pääse pepuvalust,
valel viisil kohvimasin
seal peksab enda alust.
Ühe pea ja teise saba –
siin vahet pole miskit,
kortsus koos kui lõõts on naba,
kui jalad üles viskad.
Käib nohin unevaludes
ja roosad vuplid valla.
Et daami jalad tavaoludes
nii tõuseks taeva alla, --
pole nähtud teab mis a`ast
just kodukolde juures.
Ma ei räägi ilmast-maast,
seal armastus vist suurem.
Kui loodus nõuab: ole mees,
eks katsu mängida siis munka!
Mis ahvatlus on silme ees:
paraad “Sanpellegriine”! Nunca!!!
Jalad segamini kahel
on märkamatult läinud.
Teistel üle, peal ja vahel –
tea, kes üle on sust käinud?
Ainsana vist, kes ei maga
bussijuhi selja taga,
nagu kapten kõrgel sillal
meie koorivanem Milla.
Tema hool ei ajast küsi,
näib – ta iialgi ei väsi!
Kõike sätib, infot jagab,
taevas teab, mil ta küll magab!
KÕRTSISTSEEN
(Moulin Rouge`is õhtust süües)
Prantslanna seksikas ja prink,
nii ahvatlevalt avat` sink.
Ta kutsub kelmikalt: ”Louis” (Lui:).
Ja Virupojad ammulsui
üksmeelselt arvavad – vist Leo!
Kuid juba Lembit avab peo,
et uut ja krabisevat franki
lauda lüüa: “Sitta kanti!
Kas Eestimaa peal pole mehi
kallistamaks kauneid kehi?
Kui vaja, püksid panen panti,
ei tulnud siia mäng`ma santi!
A la guerre comme, a la guerre!
(a lja ger kom a lja ger – sõjas nagu sõjas ikka)
On sul üldse kavaler?
Kui pole sul, siis juttu teen,
et tuleks meile Eestisse!
Allons, enfants de la Patrie!
(aljonz, anfa:n de lja patri: – edasi, isamaa pojad)
ma pakun sulle täispartii,
viin omale sind kodukanaks.
Milleks mulle naine vana?
Pole ammu tulist seksi,
eit vanas kitlis köögis keksib!”
“Au revoir, merci, monsieur!
(o: revua:, mersi:, musjöö – nägemiseni, tänan, härra)
see vaid bonne mine au mauvais jeu.
(bon min o: move: zöö – hea nägu halva mängu juures)
Teil meelitused ikka suus,
tean: apres nous le deluge!”
(apre: nu: lje delju:z – pärast meid tulgu või veeuputus)
Ja kaunitaril suund on uus
ning – paljast õlga katmas juus –,
tal kergelt värelemas puus,
nüüd teised armusõnad suus:
“Mouis, Mouis, oh, cher ami,
au naturel, a tout prix!”
(mui:, mui:, o:, sher ami: – Muii, Muii, oo, kallis sõber,
o: natjure:l, a: tu: pri: – ikka paljalt, ükskõik mis hinna eest)
See vist Mihkel, õnneseen,
kel prantsuskeeles nimi peen.
Kuid Mihklit kahjuks, oh mis kole,
Pariisis meie hulgas pole.
Mihkel kaduma läks bussis,
nüüd ta santsud kõik on vussis:
ilma jäi Pariisi melust,
mõhkugi tea moodsast elust!
Nii striptiisitaril luhta läks
ka teine katse leida seks.
Huki sala keerab selga:
prantsuskeelset nime pelgab,
mis võiks õelda kena näkk,
on vene keeles kindel “käkk”!
Teeb katseid veel parisienne,
kuid Maarjamaal kõik nii kui enne:
siin härrasmees ei võta vedu
ja daamidel ei mingit edu!
Nähtud pea kõik gastrolöörid
me ebaõnnes neiul:
mis Viru pojast ikka nöörid,
ei saa tast õiget peiut!
Vaid Karinil on kõva lanti,
ta ümber ikka melu, janti,
tal uhke rüht ja tantsusamm
nii kütkestav, cher chez la femme
(sher she: lja: famm)
Ligi tõmbab mehi noori,
kel pilgud lausa lahti kooriks!
Kuid galantseks kavalerid jäävad.
Aru saavad ja nad näevad,
et peale flirdi muud ei koida,
kuigi silmis säde loidab.
Kui õhtu arenen`d on ööks,
siis alles Põhjalas lä`eb tööks:
Burgundja veini kelner kallab
ja laulupaelad pääs`vad valla!
Mehed löövad seljad sirgu:
pilgus tuli, vaimgi virgub!
On naistel puhas la-mazoor,
kui laulu algab segakoor.
Ümberringi huvi ärkas
ja iga bonne vivant`gi märkas,
et vaik`ma Viru puhtad toonid
on pannud prantslaste sansoonid.
Ühtäkki malbe “Helitron”
siin imetlusobjektiks on!
“Bis!” ja “Braavo!” siit ja sealt
on kuulda iga laua pealt.
Ka striptiisitaril näpp on suus,
tal` avanenud maailm uus:
vaimsus võitmas ürgset loodust,
kus vaja pole sadat moodust!
Nii maarjamehed võitjaks jäid,
mis sest, et algus hallim näis.
Kui algul ei saan`d vedama,
siis pärast ei saan`d pidama!
Kõrtsis kõrtsmik ikka kallas
kui muinasjutus muistegi.
Mõõda habet jooksis alla
suhu ei saan`d midagi…
MON`MARTRE`I STSEEN
Mäel varjas sajandite eest
üks ohvrikirik püha meest,
kes lihtsaid mehi valgustas,
neid elus karmis julgustas.
Tuhat seitsesada aastat sest,
kui Rooma leegion seda meest
pühitsema Missat sundis,
oma käske täita andis.
Dionüsus justkui kalju
seisis keset kära valju:
ei võõrast käsku täita taha
-- ja raiutigi pea tal maha!
Ei hoolinud sest püha mees,
sealt omaenda vere seest
kaenlasse pea tõstis ruttu,
Monmartre`i külla tõmbas uttu.
Sest ajast küla tuntuks sai,
hulk kunstirahvast kokku tõi,
said pöördeid juurde tuuleveskid,
et jahvatada jahu, meskit.
Tüdrukud sest jahust kooke
-- Calette – küpsetasid, jooke
juua andsid kunstnikelle,
kes neist vormisid modelle.
Nõnda sündis Moulin Rouge,
mis ei tähendagi muud,
kui jahuveskit lihtsat, labast,
mida kunstirünnak tabas.
Ümber veski väljak Valge,
millest Mon`martre saab alge.
Süütab tuled Moulin Rouge
õhtuti, kui kell saab kuus.
Võid mäkketõusuks valida
sa tee, mis viib sind Dalida,
kauni lauljaneiu, juurde,
kes tahutud on kivvi suurde.
Väljak tema nimeliseks
pühitset`, ta laul nii imeliseks
muutnud argipäevad hallid,
pariislastel` ta ikka kallis…
Mäe tipus kirik lumivalge,
kus palverändur pöörab palge,
et Peetrust ennast leida eest
ja varbast katsu` püha meest.
On vaikus kirikus kui hauas,
sest jutukeeld on kirjas lauas.
Mõtteis oma soove seavad,
kes nende esitamist peavad
vajalikuks Peetrusele,
pannes käe ta varvastele,
et pühak täita võtaks need
ja õnnelikuks rahva teeks…
PARFÜÜMISTSEEN
(Parfüümimuuseumi külastades)
Kui daam olla tahab peen,
siis ühe asja selgeks teeb:
ei tohi keegi imesta`,
kui viis kord` päevas minestab
ja kalli lõhnaveega siis
end jälle vertikaali viib!
Parfüüm seks puhuks olgu kaelas,
hästi korgit`, rippus paelas,
et siis, kui meesterahvast näed,
sa kohe lased rippu käed
ja viimane, mis sa veel märkad,
et täpselt mehe süles ärkad…
Ses asendis parfüümil on
täita tähtis missioon:
et mehe lõpuni ta lummaks,
põlved nõrgaks, keele tummaks
ja siis me võrukael-madaam
saab kätte kõik, mis ihaldab!
Sestap daamid, ikka teadke,
lõhnu selle järgi seadke,
et kohtadel, mis meestel meeles,
lõhn seal räägiks omas keeles.
Prantslannadel on omad tavad,
lõhnastades kindlad kavad:
kaks esmast tilka kõrva taha,
teised hõõrub randmeil maha,
kolmas paar de richesses,
kaob daami põlveõndlasse.
Kaks viimast tilka igaks juhuks
teatud eriliseks puhuks
daam kohta tilgutab nad sinna,
mis võib õhtul vaja minna…