Sapropeeli rahvamajanduslikust kasutamisest

Järvemuda ehk sapropeeli kasutusvõimalusi on erinevate maade teadlased ja praktikud uurinud aastakümneid. Suuremad kogemused sapropeeli kasutamisel põllumajanduses on meie lähematest naabritest Valgevenel, Leedul ja Soomel, aga samuti Venemaa loodeosa mõnedel oblastitel. Paljudes järvedes aastasadade jooksul moodustunud mineraaliderikas sapropeel on kergesti kättesaadavaks kohalikuks väetiseks ja peale põllumajandusliku potentsiaali tõstmise aitaks järvedest sapropeeli eemaldamine peatada järvede üha kiireneva eutrofeerumise ning aitaks paljud praktiliselt kinnikasvanud järved tagasi tuua uuele elule. See on järvemuda kasutamise lisaväärtus – järvede rekultiveerimine.

Muda väljapumpamine järvedest ei ole enam ammu tehniline probleem, seda tehakse lihtsalt ja suhteliselt odavalt pinnasepumpadega ujuv-alustelt või bageritelt, kuid probleemiks on kõikjal väljaselitatud muda hilisem kasutamine. Probleem on selles, et õhu käes kuivanud sapropeel paakub kivikõvaks koorikuks, mis hiljem enam ei lahustu vees. Sellisena põldudele veetuna tekitab ta väetamise asemel uusi probleeme.

Seniajani on sapropeeli sellise omaduse vastu võitlemisel kasutatud nn. külmutustsüklit. Järvede kallastele ehitatakse hulgaliselt selitustiike, millistesse pumbatakse sapropeel (kuivaine sisaldus pulpas 2-6 %). Peale muda settimist lastakse suurem osa selitusveest järvedesse tagasi, jättes muda kohale paakumise vältimiseks õhukese veekihi. Sellisena jäetakse sapropeel talvituma, eeldusel, et see täielikult läbi külmuks. Külmumine lõhub sapropeeli molekulaarstruktuuri selliselt, et see enam ei paaku. Järgmisel kevadel kuivanud sapropeel kooritakse tiikide põhjast ja veetakse põldudele kas naturaalselt või segatuna turba, sõnniku, põlevkivituha, fosforiidijahu vms. Sellel tehnoloogial on rida puudusi, mis teevad muda laialdasema kasutamise väheefektiivseks:

  1. selitustiikide ehitus on kulukas ja töömahukas;
  2. paljude järvede ääres puuduvad võimalused selitustiikide rajamiseks;
  3. selitusvee tagasilaskmine järvedesse rikub seal püsinud bioloogilise tasakaalu või halvemal juhul hävitab seal kogu elukeskkonna;
  4. paljudes sapropeelijärvede paiknemise piirkondades puuduvad pakaselised talved, mis oleksid piisavad muda läbikülmumiseks.

Allakirjutanu töötas aastatel 1979-1984 SKTB „Desintegraator“ kalakasvatuse laboratooriumi juhatajana. Peale dr. Johannes Hindi füüsilist hävitamist ja enamike uurimistööde vägivaldset lõpetamist 1984. aastal jäid lõpetamata ka meie labori poolt alustatud paljulubavad projektid. Ühena paljudest kalamajanduse seisukohalt olulistest uurimistöödest viisime läbi sapropeeli kasutuselevõtu ratsionaalsemate tehnoloogiate leidmiseks. Peale paljusid katseid erinevatest järvedest võetud mudaproovidega jõudsime järeldusele, et sapropeeli pulpa töötlemisel desintegraatoris lõhustatakse sapropeeli rakustruktuur analoogiliselt läbikülmumisega. Peale desintegraatortöötlust ei paakunud sapropeel enam kivikõvaks, vaid jäi püsima pudeda massina, mis lõplikul kuivamisel muutus tolmuks. Olime väga olulise avastuse künnisel, mille rakendamine lubanuks märgatavalt tõsta muldade viljakust ja rekultiveerida hulgaliselt eutrofeerunud või juba hukkunud järvi. Esitasime oma katse tulemused Patendiametile sellealase patendi saamiseks, kuid juba alanud kampaania tõttu SKTB „Desintegraatori“ ja Joh. Hindi vastu jäi ka patent meile väljastamata. Samuti jäi kaitsmata allakirjutanu sellealane kandidaaditöö, sest desintegraatortehnoloogiat peeti uue suhtumise tõttu „Desintegraatorisse“ lubamatuks.

Kui tänapäeva Eestis leidub veel reaalselt ja vastutustundlikult mõtlevaid poliitikuid ning innovaatilisi majandusmehi, kes suudaksid mõista ja vääriliselt hinnata sapropeelide kasutuselevõtu mastaapsust riigi põllumajanduse edendamiseks, siseveekogude ökosüsteemi, sh. kalavarude taastamiseks ning puhke- ja turismimajanduse elavdamiseks siseveekogudel, siis on allakirjutanu valmis oma teadmiste ning kogemustega mobiliseerima võimeka meeskonna sellealase „Eesti Nokia“ elluviimiseks.

Valter Sääsk

SKTB „Desintegraator“ kalakasvatuslabori juhataja aastatel 1979-1984