Vaimsuse põhitõed

Koostanud Roger Walsh

1. Arusaamine  meie vaimsest olemusest on meie ülim ja kõrgeim eesmärk ning inimliku eksistentsi suurim hüve.
2. Meid on lapsest saati hüpnotiseeritud, me oleme selles kõik osalised ja me elame kõikidest kultustest suurimas, nimelt kultuuris.
3. Meie tavaline seisund on poolteadvuslik, hüpnotiseeritud.  Meie teadlikkus ja käitumine on suuresti määratud teiste inimeste soovitustest.
4. Me pole mitte üksnes füüsilised, vaid ka vaimsed olendid. Meil on keha, kuid meie olemise südames, meie vaimu sügavustes on meil ka kõrgeima teadlikkuse kese. Seda ei saa tunda meeltega või teaduse instrumentidega, kuid seda saab tunda hoolika sisemise enesevaatlusega. Kui vaim on selge ja meel rahulik, võime vahetult kogeda oma Mina.
5. Meie elu valitsevad emotsioonid.Tunded, mida me korduvalt oma teadvusse kutsume, hakkavad viimaks meie teadvust võrgutama ja selle üle domineerima. Nad ilmestavad meie tajusid, vormivad motiive ja juhivad meie elu.
6. Emotsioonide ümberkujundamine on absoluutselt vajalik tegevus ja  siin  soovitatakse kolme keskset lähenemisviisi:vähenda valulikke tundeid nagu hirm ja viha, edenda abistavaid hoiakuid nagu tänulikkus ja heldus, arenda positiivseid emotsioone nagu armastus ja kaastunne.
7. Meie aja üks suuremaid tragöödiaid on see, et meie kultuur on ajanud segi armastuse ja sõltuvuse. Küps armastus toetub rohkem piisavusele ja terviklikkusele kui puudujäägile ja hirmule. Vaimsel armastusel ei ole soovi saada, vaid ainult anda.
8. Suhtu oma naabri saavutusse nagu oma saavutusse ja oma naabri kaotusse nagu oma kaotusse (Taoism).
9. Me oleme sel planeedil külalised. Me oleme siin üheksakümneks, ülimalt sajaks aastaks. Selle aja jooksul peame püüdma oma elus teha midagi head, midagi kasulikku. Püüdke olla rahus iseendaga ja aidake teistel sellest rahust osa saada. Kui  panustate teiste õnne heaks, siis leiate tõelise eesmärgi, elu mõtte (Dalai-laama).
10. Moraalsed voorused ja pahed omandatakse ja kinnistuvad hinges, kui pika aja jooksul korratakse sagedasti tegusid, mis kuuluvad teatava moraalse tava juurde, nii et me nendega harjume.
11. Et sa arendaksid mõtte keskendatust... sest igaüks, kelle mõtted on keskendunud, näeb asju vastavalt reaalsusele (Buddha).
12. Me ei ole täie teadvusega, ratsionaalsed olevused, kellena meile meeldib ennast kujutleda. Meid ajavad tagant võimsad alateadvuslikud jõud sügaval meie sees (Freud).
13. Kui me ei valitse oma vaimu, siis ei valitse me ka oma elu. Niikaua kui me ei suuda oma tähelepanu keskendada ja see hüpleb palumata ühelt asjalt teisele, oleme mõistetud ärevusse ja meeltesegadusse.
14. Kasu rahuliku, keskendunud vaimu arendamisest on tohutu kuid see on raske ülesanne. Just nii nagu jõuline, hulkuma harjunud metsloom paneb vastu, kui teda tahetakse taltsutada, hakkab vastu ka meie rahutu vaim.
15. Meie põhiloomust varjutab tavaliselt meie vaimutegevus... Kui meel on rahulik, viibime oma põhiloomuses, milleks on piiramatu teadvuslikkus (Patandžali jooga suutrad).
16. Meditatsioonil on kaks võtmeelementi: valitakse tähelepanu fookus (hingamine, kujutluspilt, sõna või palve) ja kui tähelepanu läheb rändama tuuakse ta  tagasi fookusesse.
17. Me võime elada oma elu viisil, mis soodustab rahulikkust ja keskendumist, mitte ärevust ja kurtmist. Alustuseks on suurepärane moodus harjutada seda, et teete üht asja korraga ja teete seda täie tähelepanuga.
18. Vaimu rahuseisundisse toomine on jooga tuumaks. Jooga on India religiooni keskne distsipliin ning ühendab eetika ja meditatsiooni keha, vaimu ja hingamise kontrollimisega.
19. Indias on keskendumise treenimist ja selle mõju vaimule kujutatud võrdlusena evolutsioonijõega. Kõigepealt on vaim nagu kosk, mis hüpleb kohisedes ja kobrutades, taltsutamatuna ja talitsematuna kaljult kaljule. Keskvoolul on see nagu suur jõgi, rahulik ja vaikne, lai ja sügav. Lõpuks avarduvad jõe piirid nägemisulatusest välja ja sügavused muutuvad mõõtmatuks, kui see jõgi lahustub ookeanis, mis on ühtaegu eesmärk ja Allikas.
20. Rahulik vaim annab selge peegli, millega vaadata välja maailma ja iseendasse. Olles vähem taga aetud sundivatest vajadustest, vähem häiritud piinavatest emotsioonidest, vähem segaduses eetilistest eksitustest ja vähem häiritud uitavast tähelepanust, võime nüüd hakata äratama püha nägemist.
21. Olles uppunud minevikumälestustesse ja hüpnotiseeritud tulevikufantaasiatest, kõnnime läbi elu nagu unes, ja maksame selle  eest hajameelsuse, võõrdumise, automaatsuse ja illusioonidega.
22. Me oleme iseendale võõrad; me ei tunne oma vaimu, oma sisemisi sügavusi ega seda, kes me tegelikult oleme. Kuni me ei ole avastanud seda iidset tõsiasja uuesti ja unikaalselt igaühe kui indiviidi jaoks, oleme mõistetud rändama, otsides lohutust sealt, kust seda ei saa leida, välimisest maailmast.
23. Enamik meist käitub ja tegutseb suurema osa ajast mehhaaniliselt, nagu masinad. Spetsiifiliselt inimlik võime – eneseteadvus – uinub ja inimolend tegutseb nagu loom, enam-vähem arukalt, üksnes reaktsioonina välistele impulssidele. Ainult siis , kui inimene kasutab oma eneseteadvuse võimu, tõuseb ta isiksuse tasandile, vabaduse tasandile. Sellel hetkel ta elab, mitte ei lase elul ennast lükata.
24. Me elame üksmeelses transis, mis on palju levinum, võimsam ja kunstlikum seisund, kui tavaline hüpnoos, ja on liigagi transisarnane (Charles Tart).
25. Muusikal on tähelepanuväärne võime esile kutsuda emotsioone ja liigutada hinge. Kuulake nii tähelepanelikult kui suudate. Püüdke tabada peensusi, mis varem on ehk tähelepanuta jäänud: vaikseid noote, taustarütme ja emotsioone, mida need teis  esile kutsuvad. See võib keskendada vaimu ja muuta seda tundlikumaks, samal ajal liigutades ja äratades hinge.
26. Me oleme seda, mida me mõtleme. Kõik, mida me oleme, tärkab meie mõtetega, oma mõtetega muudame maailma... Hea on neid kontrollida, Ja nende valitsemine toob õnne. Aga kui õrnad nad on, Kui tabamatud! Ülesanne on neid vaigistada ja neid juhtides leida õnne (Budda).
27. Teadus on suurepärane meetod – parim, mida inimkond  kunagi on leidnud – füüsiliste objektide ja nende omaduste tundmaõppimiseks. Kuid see ei saa aru ega oska öelda peaaegu midagi mittefüüsilistest asjadest, nagu tähendus ja eesmärk, väärtused ja vaim.
28. Sa elad illusioonides ja asjade näilisuses. On olemas Reaalsus, sina oled too Reaalsus. Kui sa selle ära tunned, hakkad sa aru saama, et sa ei ole miski, ja olemata miski, oled sa kõik (Kalu Rinpoche).
29. Tarkus on sügav arusaamine ja praktiline oskus toimetulekuks elu kesksete probleemidega, eriti eksistentsiaalsete ja vaimsete probleemidega. Eksistentsiaalsed probleemid on need ülitähtsad ja universaalsed mured, millega me kõik kokku puutume lihtsalt sellepärast, et oleme inimesed. Siia kuuluvad elu mõtte ja eesmärgi leidmine; suhetega toimetulemine ja üksildus; oma piiride ja väiksuse tunnistamine universumis, mis on üle mõistmise; elamine vältimatus ebakindluses ja salapäras; ja tegelemine haiguste, kannatuste ja surmaga. Inimene, kes on arendanud sügava arusaamise nendest probleemidest – ja oskused nendega toime tulemiseks – on tõepoolest tark.
30. Targad inimesed ületasid isiklikud huvid ja pöördusid kollektiivsete ehk universaalsete probleemide juurde. Tarkus leiab väljenduse teiste teenimises.
31. Traditsioonid soovitavad meil otsida tarkust: loodusest, vaikusest ja üksiolemisest, tarkadelt, iseendast, mõtisklustest elu ja surma olemuse üle.
32. Üksiolemine on väga erinev üksildusest. Üksildus on piinav tunne, et midagi on puudu. Üksiolemine on vabatahtlik valik  võtta endale aega, et põgeneda ühiskonna pealiskaudsete nõudmiste eest, mis koraani sõnade järgi on vaid „kõrvalejuhtimine ja hälvitus“ vaimsest elust. Vaikus laseb vaimul puhata. Siis lakkab sisemine mõtete ja fantaasiate vadin ja sisemine vaikus peegeldab välist vaikust.
33. Tarkus... oleneb jõudeoleku võimalusest. Ainult see, kellel on vähe tegemist, saab olla tark (juutide toora).
34. Meie sees on märkimisväärne tarkus, mis juhib ja aitab meid, kui me selle ära tunneme ja seda ammutame.
35. Inimene on osa tervikust, mida me kutsume universumiks, osa, mis on piiratud ajas ja ruumis. Ta kogeb ennast, oma mõtteid ja tundeid nagu midagi eraldiseisvat ülejäänust, oma teadvuse omamoodi optilise eksikujutlusena. See eksikujutlus on meie jaoks nagu vangla, mis piirab meid meie isiklike soovidega ja lembusega meile kõige lähemal olevate inimeste vastu. Meie ülesanne peab olema enda vabastamine sellest vanglast, laiendades oma kaastunde ulatust, et hõlmata kõiki elavaid olendeid ja kogu loodust tema ilus (Einstein).